Tuumajaamade ajalugu Euroopas ja mujal

Tuumajaamad on tekkinud pärast Teist maailmasõda, kui hakati uurima tuumaenergia kasutamist elektri tootmiseks. Esimene kord, kui tuumareaktori soojust kasutati elektri tootmiseks, toimus 21. detsembril 1951 eksperimentaalses Breeder Reactor I tuumareaktoris, mis toitis neli elektripirni. 27. juunil 1954 alustas tööd maailma esimene tuumaelektrijaam, Obninski jaam NSV Liidus, mis loodi pilootprojekti raames ja mis tootis elektrit väikses mahus. Esimene tuumajaam, mis oli pühendatud ainult elektri tootmisele, oli Shippingporti jaam Pennsylvanias, Ameerika Ühendriikides. See ühendati elektrivõrguga 18. detsembril 1957.

1970. aastatel levisid tuumaelektrijaamad kiiresti Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Jaapanis. 1986. aasta Tšernobõli katastroofi järel tugevnesid tuumareaktorite turvalisuse nõuded. Alates 2000. aastatest on ehitatud uusi tuumareaktoreid kaasaegsete kõrgema ohutustasemega tehnoloogiatega, samal ajal kui tuumaenergia jääb oluliseks stabiilse elektrienergia allikaks maailmas.

Hetkel töötavad tuumaelektrijaamad

2023. a seisuga on üle maailma 416 töötavat tuumaelektrijaama reaktorit. Eestile on lähim Soome tuumajaamad Loviisa ja Olkiluoto.

Soome tuumaelektrijaamad

Soomes on kaks tuumajaama ja kaalumisel on olnud kolmanda ehitamine. Loviisa tuumajaamas on kaks tuumareaktorit, mis valmisid 1977. ja 1980. aastal. 2023. aastal kiitis valitsus heaks Loviisa tuumajaama eluea pikendamise 20 aasta võrra ehk 2050. aastani. Olkiluoto tuumajaamas on kolm tuumareaktorit ning kõige uuemas reaktoris algas regulaarne elektritootmine 2023. aastal. Kaalumisel on olnud tuumajaama ehitamine Hanhikivi poolsaarele.

Ukraina tuumaelektrijaamad

Ukrainas on neli tegutsevat tuumaelektrijaama, mis annavad umbes ühe kolmandiku riigi elektrienergiast. Peamised jaamad on:

• Zaporižžja tuumaelektrijaam on suurim Euroopa tuumajaam, mis toodab umbes poole Ukraina tuumaenergiast.
• Rivne tuumaelektrijaam, mis hakkas tööle 1981. aastal ja kus on neli reaktorit.
• Hmelnõtskõi tuumaelektrijaam, mille rajamist alustati 1981 ja kus on kaks tuumareaktorit.
• Lõuna-Ukraina tuumaelektrijaam, mille rajamist alustati 1977 ja mis pandi tööle 1983. aastal.

Ukraina tuumaelektrijaamadest on tuntud veel Tšornõbõli tuumajaam, kus toimus 1986. aastal tuumakatastroof. Tänapäeval kasutatakse Tšornobõli ala peamiselt jäätmete ladustamiseks, uuringuteks ja tuumaohutuse jälgimiseks.

Leedu tuumajaamad

Ignalina tuumaelektrijaam on suletud tuumaelektrijaam Leedu idaosas, mis töötas perioodil 1983–2009. Selle asemel plaaniti ehitada Visaginase tuumaelektrijaam, kuid sellele ei olnud piisavalt palju pooldajaid.

Teised tuumajaamad Euroopas ja maailmas

Tuumaelektrijaamad tegutsevad 31 riigis ja toodavad umbes kümnendiku kogu maailma elektrist. Enamik neist asub Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias. Ameerika Ühendriigid on suurim tuumaenergia tootja, samas kui Prantsusmaal pärineb umbes 65% elektrienergiast tuumaenergiast, mis on suurim osakaal maailmas.

Kas tuumaelektrijaam tuleb ka Eestisse?

Tuumaenergia võimalust hakati arutama juba 2006. aastal, kuid erinevatel põhjustel Eesti huvi tuumajaama ehitada vaibus, kuni 2018. aastal hakati jälle tõsisemalt plaane pidama. Praeguseks on pooleli Eesti tuumaenergia programmi teine etapp ehk tehakse ettevalmistusi lepingu sõlmimiseks ja uue põlvkonna tuumajaama ehituseks. Läbitud on võimaluste uurimise etapp ning hinnatud on tuumaenergia potentsiaali Eestis. Tehtud on tehtud põhjalik analüüs, mis käsitleb tuumaenergia kasutuselevõtu tehnoloogilisi, majanduslikke, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja julgeolekualaseid aspekte.

Tuumaenergia kasutuselevõtu ning tuumaelektrijaama Eestisse ehitamise teemal käivad põhjalikud arutelud erinevate spetsialistide ja sidusgruppide vahel. Samuti tehakse aktiivselt koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega. Tuumaenergia arendamisega tegeleb Fermi Energia.

Source

Mis on tuumajäätmed?

Tuumajäätmed on radioaktiivsed jäätmed, mis tekivad tuumkütuse kasutamisel.

Tuumkütust kasutatakse peamiselt kohtades, kus toodetakse või kasutatakse tuumaenergiat, nt tuumajaamades või tuumajõul töötavates laevades ja allveelaevades.

Tuumajäätmete radioaktiivsus

Tuumajaamast pärinevatel jäätmetel on erinev radioaktiivsus:

• Enamus jäätmetest on madala radioaktiivsusega. 90% tuumajaama jäätmetest on madalradioaktiivsed, nt vähesaastunud esemed (tööriistad, tööriided). Need moodustavad ca 1% tuumajaama jäätmete radioaktiivsusest.
• 7% tuumajaama jäätmetest on keskmise radioaktiivsusega jäätmed, nt kasutatud filtrid ja tuumareaktori terasdetailid. Need moodustavad ca 4% tuumajaama radioaktiivsusest.
• 3% tuumajaama jäätmetest on kõrgradioaktiivsed jäätmed – kasutatud tuumkütus ja kontrollvardad, mis moodustavad 95% tuumajaama kõigi jäätmete radioaktiivsusest.

Tuumajäätmete käitlemine

Tuumajäätmete ohutu käitlemine ja hoiustamine on oluline, sest kiirgus võib keskkonda sattudes püsida seal tuhandeid aastaid.

Kasutatud tuumkütus võetakse 3-5 aasta pärast tuumarektorist välja ning jahutatakse. Seejärel paigutatakse see ajutiseks ladustamiseks kuivlattu või spetsiaalsetesse basseinidesse. Osa kasutatud kütusest saab uuesti töödelda ja taaskasutada. Kõige ohtlikumad ja pikaealisemad jäätmed paigutatakse lõpuks sügavale maa alla rajatavatesse geoloogilistesse lõpphoidlatesse, kus need püsivad keskkonnast eraldatuna.

Kas Eestis tekib tuumajäätmeid?

Eestis tuumajaamu ei ole, kuid Paldiski endine tuumaobjekt on meie peamine tuumajäätmete allikas, mille ohutu hoiustamine ja tulevane lõplik käitlemine on jätkuvalt oluline ülesanne. Eesti on teinud ka esimesi samme tuumaenergia programmis, et liikuda tuumaenergia kasutuselevõtu suunas.

Source

Radionukliidide sattumine keskkonda

Kiirgustegevusega kaasneb paratamatult radionukliidide sattumine ümbritsevasse vee- ja õhukeskkonda. Halvemal juhul on tegu avariiheitmetega, tavaliselt siiski aga nn. kontrollitud heitmetega, mille käigus teatud kogus radionukliide paisatakse õhku või juhitakse läbi kanalisatsioonisüsteemi mõnda ümbritsevasse veekogusse. Pole ju võimalik ega mõttekaski taotleda heitmete 100%list puhastamist, kui selleks kulutatavad vahendid ei kaalu üle saavutatavat efekti keskkonnaseisundis ning elanikkonna tervise paranemisel.

Radionukliidide allikaseire

Kontrollitud heitmete väljalaske korral on loomulik, et toimub nn. ”allikaseire” (ingl. source monitoring), mille käigus määratakse keskkonda juhitavate radionukliidide koguhulgad ja aktiivsused nende väljalaskekohas (korstnas, kanalisatsioonitorus, kogujamahutis jm.) ning võrreldakse saadud tulemusi õigusaktides sätestatud kontrollarvudega. Hetkel Eestis kehtivad radionukliidide maksimaalselt lubatavad kogused radioaktiivsetes heitmetes on ära toodud siin. Nimetatud kontrollarvude ületamist ei ole AS ALARA asutamisest ja seire läbiviimisest alates kordagi Paldiski endisel tuumaobjektil ja Tammiku radioaktiivsete jäätmete hoidlas fikseeritud.

Kiirgusseire keskkonnas

Keskkonna ja elanikkonna kaitse tagamisel on oluline jälgida radionukliidide sisaldust ja käitumist ka Paldiski endist tuumaobjekti ümbritsevas vee- ja õhukeskkonnas ning toiduahelates. Sel eesmärgil koostatud kiirgusseireprogrammi ülesehitus peaks lähtuma nii tuumarajatise ja tema poolt põhjustatud heitmete iseloomust, kui ka ümbritseva keskkonna parameetritest (taimestik, sademed, geoloogilised ja hüdrogeoloogilised tingimused) ja sealsetest elanikest ning nende harjumustest. Kiirgusseire käigus kogutav andmestik on kasutatav ohutushinnangute koostamisel, mille alusel on võimalik ennetavate meetmete planeerimine ja rakendamine.

AS ALARA hallatavatest objektidest tekib hetkel piiratud kogus vedelheitmeid vaid Paldiski objektil ning need on seotud peamiselt saastunud eririietuse pesuga. Ent lisaks kaasaegsete heitmete mõjule peegeldub Paldiski ja Tammiku keskkonnas kindlasti veel jälgi objektide varasematest ajaloost. Selle kinnituseks on triitiumi esinemine nii Tammiku kui Paldiski objekti kontrollpuuraukudest võetud põhjaveeproovides.

Paldiski endise tuumaobjekti keskkonnaseire mõõtmistulemused

Paldiski objekti seirekava on kooskõlas kiirgustegevusloaga ja vee erikasutuseks antud keskkonnaloaga ning koosneb põhjavee, heitvee, üldise gammakiirguse fooni (TLD) ning joogivee, pinnase ja rohu seirest.

• Paldiski objekti mõõtmistulemused 2024

Tammiku radioaktiivsete jäätmete hoidla keskkonnaseire mõõtmistulemused

Tammiku objekti seirekava on kooskõlas kiirgustegevusloaga ning koosneb põhjavee, üldise gammakiirguse fooni (TLD) ning pinnase ja rohu seirest. Seire toimub üheaegselt nii hoidla territooriumil ja selle lähiümbruses, kui ka kaugemal paikneval võrdlus maa-alal.

• Tammiku objekti mõõtmistulemused 2024

Seirekavad

Paldiski objekti seirekava alates 02.07.2019. a.

Märkused:
¹ – Sr-90 aktiivsuskontsentratsioon määratakse üks kord aastas (4 kvartali) koondproovist.
² – ohtlike ainete seire toimub aastatel 2019-2021. Kui neil aastatel seiratavaid ohtlike aineid ei esine, seiratakse edaspidi vaid üldisi reostusnäitajaid (heljum, BHT-7, KHT, N-üld, P-üld, naftasaadused, pH).

Tammiku objekti seirekava alates 01.03.2018. a.

a) Tammiku radioaktiivsete jäätmete hoidla territoorium ja selle lähiümbrus

b) Võrdlus maa-ala

Keskkonnaameti iga-aastased keskkonna ioniseeriva kiirguse seire aruanded, mis sisaldavad lisaks muule ka AS-i objektide (Paldiski ja Tammiku) lähialade looduskeskkonna ja HELCOM merekeskkonna seire tulemusi, on kättesaadavad:
https://keskkonnaamet.ee/keskkonnakasutus-keskkonnatasu/kiirgus/kiirgusseire-ja-kriisireguleerimine#kiirgusseire-aruande

Rohkem lugemist:

IAEA Safety guide
“Environmental and Source Monitoring for Purpose of Radiation Protection”

Source

Mis on radioaktiivsus?

Radioaktiivsus on aine võime eraldada radioaktiivset kiirgust oma tuumade loomulikul lagunemisel. See tähendab, et radioaktiivne aine muutub aja jooksul, vabastades protsessi käigus alfa-, beeta- või gammakiirgust. Enamasti on ainetel nii stabiilseid kui ka radioaktiivseid isotoope. Avastatud on 118 erinevat keemilist elementi ning iga element esineda mitmel kujul ehk isotoobina. Kokku on teada üle 3000 isotoobi ning enamik neist on radioaktiivsed.

Radioaktiivsuse avastaja, Henri Becquerel, märkas 1896. aastal, et uraanisool kiirgab nähtamatut kiirgust. See avastus andis aluse radioaktiivsete elementide uurimiseks ja praktiliseks kasutamiseks. Hiljem täiendasid seda Marie Curie koos abikaasa Pierre’iga, avastades uusi radioaktiivseid elemente ja panustades oluliselt radioaktiivsuse uurimisse.

Radioaktiivsuse liigid

Radioaktiivsed kiirgused jaotatakse otseselt ioniseerivateks ja kaudselt ioniseerivateks kiirgusteks. Otseselt ioniseerivad kiirgused hõlmavad alfa-, beeta- ja gammakiirgust. Kaudselt ioniseerivaks kiirguseks loetakse neutronkiirgust, mille ioniseeriv toime tuleneb suutlikkusest ergastada tuumasid ja sundida neid lagunema.

Radioaktiivse kiirguse allikad

Valdav osa radioaktiivsest kiirgusest ehk radiatsioonist saame looduslikest allikatest. Suurim radioaktiivse kiirguse allikas on radoon, mis annab ligi poole kogu doosist. Olulise osa moodustab ka looduslik taustkiirgus.

Tehislikest allikatest on puutume kokku radioaktiivse kiirgusega meditsiinivaldkonnas, näiteks röntgeniuuringud ja muud raviprotseduurid. Tehiskiirguse allikateks on veel tuumakatastroofid, tarbekaubad ning radioaktiivsed heitmed tuumakatsetustest, tuumaenergeetikast, militaarehitistest, tööstusest ning meditsiini- ja teadusasutustest. 

Mõned inimesed saavad täiendavat radioaktiivset kiirgusdoosi ka oma töö tõttu (sh radioloogiatehnik), eriti lennunduses ja kaevandustes, kus kokkupuude kosmilise kiirguse või radooniga on tavapärasest suurem.

Kuidas radioaktiivsust mõõdetakse?

Radioaktiivsust ei ole võimalik ise tajuda ning seda saab mõõta vaid spetsiaalse mõõteaparaadiga. Radioaktiivsust mõõdetakse Keskkonnaameti korraldusel üle Eesti paljudes punktides. Lisaks on radioaktiivsuse mõõtmiseks võimalik kaasata spetsialiste. Ka AS ALARA tegeleb ioniseeriva kiirguse ja radioaktiivse saaste mõõtmisega.

Radioaktiivsusega seotud ühikud

Radioaktiivsusega seotud ühikud aitavad mõõta ja kirjeldada radioaktiivse kiirguse intensiivsust, kogust ja mõju.

Igal radioaktiivsel elemendil on oma lagunemiskiirus, mida mõõdetakse radioaktiivse aine aktiivsuse ühikuga, bekrell (Bq).

Ioniseeriva kiirguse doosi mõõtmiseks kasutatakse ühikut grei (Gy). 

Kiirguse mõju organismile väljendatakse siivertites (Sv), mis arvestab kiirguse tüüpi ja ohtlikkust.

Radioaktiivsuse mõju

Radioaktiivsusel on mõju inimese tervisele. Radioaktiivse kiirguse tagajärg sõltub eelkõige doosist ja selle kestusest.

Ühekordse suure kiiritusdoosi korral tekivad mõne päeva jooksul tervisekahjustused: naha punetus, iiveldus ja oksendamine. Suurem radioaktiivse kiirguse doosi korral võivad olla aga ka tõsisemad tagajärjed, kõige hullemal juhul võib see lõppeda surmaga.

Kuidas kaitsta end radioaktiivse mürgituse eest?

Oluline on olla teadlik, kuidas on võimalik radioaktiivsuse varajane avastamine ja kuidas ennast kaitsta radioaktiivse mürgistuse eest. 

Keskkonnaameti juhtimisel viiakse läbi kiirgusseiret, mis võimaldab ohu korral tegutseda operatiivselt ja teavitada elanikke radioaktiivse saaste levikust.

Eestis kasutatakse radioaktiivse kiirgusohu avastamiseks kahte tüüpi mõõteseadet:

• automaatsed kiirgusseirejaamad, mida on üle Eesti 15;
• filterjaamad, mida on üle Eesti 3.

Kui teatatakse kiirgusõnnetusest, siis tuleb järgida Päästeameti soovitusi:

• Varju kiiresti siseruumidesse ja jälgi ametlikke juhiseid. Kui oled viibinud saastunud alal, eemalda saastunud riided, aseta need kilekotti ja tõsta välisruumi. Püsi varjus, kuni teatatakse, et kiirgusoht on möödas.
• Püsi siseruumides ning veendu, et välisõhk sisse ei pääseks, ja sulge uksed, aknad, ventilatsioon ja korstnasiibrid.
• Kui viibid radioaktiivselt saastunud aladel, kaitse hingamisteid ja nahka. Selleks pane märg riie suu ja nina ette ja võimalusel kata keha katvate riietega.
• Ära söö, joo ega suitseta saastunud alal.

Oluline on ka teada, milline on radioaktiivsuse märk, millega tähistatakse kõrgemat radioaktiivsust, et vältida ohtlikku kokkupuudet. Kui märkad radioaktiivsuse märgiga eset, siis tuleks sellest teavitada ja tegutseda vastava juhise järgi.

Source

Ioniseeriva kiirguse tüübid

Inimesel on kokkupuutevõimalus viit sorti ioniseeriva kiirgusega. Kolm neist – alfa-, beeta- ja gammakiirgus – pärinevad looduslikest või kunstlikest radioaktiivsetest ainetest; neljanda – röntgenkiirguse – teke on seotud stabiilsete aatomite elektronkattes toimuvate protsessidega ning viies – neutronkiirgus – tekib peamiselt tuumareaktsioonides tuumade lõhustumise ahelreaktsiooni käigus.

Radionukliidide poolestusaeg

Igal radionukliidil on oma keskmine eluiga, mida väljendatakse poolestusaja kaudu. Poolestusaeg on ajavahemik, mille kestel jõuab laguneda pool esialgsest radionukliidide arvust. Poolestusajad on väga erinevad, varieerudes sekundi tuhandikust miljardite aastateni. Ainele omast tuumade lagunemiskiirust nimetatakse selle aine aktiivsuseks. Aktiivsuse mõõtühikuks on bekrell (Bq), mis vastab ühele tuumalagunemisele sekundis.

Kiirguse toimet ainele mõõdetakse kiirgusdoosiga. Inimese kogu keha kiiritust väljendava doosi ehk efektiivdoosi mõõtühik on siivert (Sv), praktilistes doosiarvutustes on kasutusel mikro- ja millisiivertid.

Ioniseeriva kiirguse allikad

Kõik organismid saavad pidevalt teatud kiirgusdoosi ning see doos pärineb põhiliselt viiest allikast:

1. Päikeselt ja avakosmosest kosmilisest kiirgusest (~10%);
2. maakoorest sisalduvatest looduslikest radionukliididest (~10%);
3. looduslike radioaktiivsete elementide lagunemisel tekkivast gaasilisest radoonist (~65%);
4. organismi koostisse kuuluvatest radioaktiivsetest elementidest (~13%);
5. tehislikest kiirgusallikatest (~2%).

Eesti elanike keskmine aastane kiirgusdoos on umbes 2,5 mSv.

Ioniseeriva kiirguse mõju

Ioniseeriv kiirgus kahjustab elusaid rakke, tekitades seal ääretult reaktsioonivõimelisi vabu radikaale. Mida rohkem kiiritust inimkeha saab, seda enam kahjustuvad ka rakud. Ühekordse suure (500 mSv ja enam) kiiritusdoosi korral tekivad mõne päeva jooksul tervisekahjustused, mille tunnuseks on näiteks naha punetus, iiveldus ja oksendamine. 3000 mSv suurune doos võib põhjustada pooltel inimestel surma mõne nädala jooksul. Väikesed doosid ei pruugi kohe kahjustusi tekitada, kuid need suurendavad kasvajate ja pärilike haiguste tekkimise tõenäosust.

Kiirgushädaolukord

Eestis on kõige tõenäolisemad radioaktiivse kiirguse ohu tekitajad:

• naaberriikides paiknevad tuumaelektrijaamad: Loviisa Soomes, Sosnovõi Bor Venemaal ja Ignalina Leedus;
• radioaktiivsete jäätmete käitlemine;
• avarii radioaktiivseid aineid vedava veokiga;
• kiirgusallikaga töötamisel ohutusnõuete eiramine.

Radioaktiivse keskkonnasaaste korral võib inimene saada väliskiiritust õhus olevatest või maapinnale sadenenud radionukliididest ning sisekiiritust hingamise, saastunud toidu või vee kaudu kehasse sattunud radionukliididest.

Eestis toimuvatest kiirgusavariidest teavitab elanikkonda Päästeamet, kes on ka juhtiv asutus elanike kaitse organiseerimisel. Teistes riikides toimunud kiirgusavariide kohta saab hoiatavat informatsiooni eelkõige Kiirguskeskus, kelle ülesandeks on ka jälgida ööpäevaringselt atmosfääri radioaktiivsuse taset üle kogu Eesti ning ohu korral alarmeerida Päästeametit võimalike saastepilvede eest.

Oluline on teada, kuidas ennast kaitsta radioaktiivse kiirguse eest. Kiirgushädaolukorral tuleb jälgida põhimõtteid:

• mida lühem on kiirituse aeg, seda väiksem on doos;
• mida kaugemal asuda kiirgusallikast, seda väiksem on doos;
• saadavat doosi vähendab igasugune varjestus;
• viibides radioaktiivselt saastunud alal tuleb kaitsta hingamisteid ja nahka;
• saastunud alal ei tohi süüa, juua ega suitsetada.

Leides kiirgusohtliku märgisega eseme, tuleb sellest viivitamatult eemalduda ning teatada kas hädaabinumbrile 112 või Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313. Leiust tuleks teatada ka juhul, kui märgist pole näha, aga on kahtlus, et tegu võib olla kiirgusallikaga.

Kiirgusohutus ja kiirguskaitse

Kiirgusseaduse § 4 kohaselt on kiirgustegevus mis tahes tegevus, mis suurendab või võib suurendada inimese kiiritust tehislikest või looduslikest kiirgusallikatest. Kiirgustegevus on muu hulgas:

• radioaktiivse aine tootmine, töötlemine, kasutamine, omamine, hoidmine, ladustamine, vedu, sealhulgas sisse- ja väljavedu, ning vahe- ja lõppladustamine;
• ioniseerivat kiirgust emiteeriva ja suurema kui 5-kilovoldise potentsiaalide vahe juures töötava elektriseadme kasutamine;
• tuumakäitise käitamine.

Kiirgusseaduse §-de 21-23 kohaselt on kiirgusohutuse põhimõtted järgmised:

• Kavandatavat kiirgustegevust tuleb põhjendada, tõendades, et see on kiirgustegevuse põhjustatava võimaliku tervisekahjustuse suhtes majanduslike, sotsiaalsete või muude hüvede poolest parim.
• Iga kiiritus tuleb hoida nii väikesena kui majandus- ja sotsiaaltegureid mõistlikult arvesse võttes on võimalik.
• Kiiritusel saadavate dooside summa ei tohi ületada käesoleva seaduse alusel kehtestatud piirmäärasid. Seda nõuet ei kohaldata meditsiinikiirituse ja avariikutsekiirituse suhtes.

ALARA printsiip – ioniseeriva kiirguse tasemed tuleb hoida nii madalal kui see on mõistlike kulutustega saavutatav, kahjustamata inimeste elu ja tervist ning ümbritsevat keskkonda.

Radioaktiivsete jäätmete käitlemise printsiibid

Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA – International Atomic Energy Agency) dokumendi „The Principles of Radioactive Waste Management“, Safety Series No 111-F, IAEA, Vienna, 1995 kohaselt on radioaktiivsete jäätmete käitlemise printsiibid järgmised:

• Inimese tervise kaitse. Radioaktiivseid jäätmeid käideldakse viisil, mis tagab inimese tervise kaitse vastuvõetaval tasemel.
• Keskkonnakaitse. Radioaktiivseid jäätmeid käideldakse viisil, mis kannab hoolt keskkonnakaitse eest vastuvõetaval tasemel.
• Piiriülene kaitse. Radioaktiivseid jäätmeid käideldakse viisil, mis tagab võimalike piiriüleste mõjude arvessevõtmise ka naaberriikide inimeste tervisele ja keskkonnale.
• Tulevaste põlvkondade kaitse. Radioaktiivseid jäätmeid käideldakse viisil, et ennustatavad mõjud tulevaste põlvkondade tervisele ei oleks suuremad kui tänapäevased vastuvõetavad tasemed.
• Koormus tulevastele põlvkondadele. Radioaktiivseid jäätmeid käideldakse viisil, mis ei põhjusta üleliigset koormust tulevastele põlvkondadele.
• Riigi seadusandlus. Radioaktiivseid jäätmeid käideldakse vastavalt seadusandlusega sätestatule. Seadusandlus peab muuhulgas tagama ka selge vastutusalade jaotuse ja sõltumatute regulatiivsete ametikohustuste nõuded.
• Kontroll radioaktiivsete jäätmete tekitamise üle. Radioaktiivsete jäätmete tekitamist hoitakse nii väiksena kui see on teostatav.
• Radioaktiivsete jäätmete tekitamise ja käitlemise vastastikune sõltuvus. Arvestada tuleb kõiki vastastikuseid sõltuvusi radioaktiivsete jäätmete tekitamise ja käitlemise kõikide etappide vahel.
• Rajatiste ohutus. Radioaktiivsete jäätmete käitlemisrajatiste ohutus tagatakse kogu nende kasutusaja kestel.

Seega on oluline silmas pidada radioaktiivsete kiirguste mõju inimestele ja keskkonnale ja ennetada radioaktiivse kiirguse kahjulikkust.

Source